Olen olnud EKTKÕL’i liikmeks selle asutamisest saadik. Siis, kui liit oma tööd alustas, olin ma noor indu täis õpetaja, kel oli vajaka metoodilisi võtteid, näpunäiteid ja oskusi õppetööd õpilase jaoks optimaalselt korraldada. Kahjuks pean tõdema, et siis, kui meie riigis eesti keele kui võõrkeele õpetamine kohustuslikuks ja prioriteetseks muutus, polnud meil noortele eesti keele õpetajatele mingisugust tuge olemas, välja arvatud oma kooli sees.
Tihti on nii, et ülikoolis ja kõrgkoolis õpetavad küll väga targad ja mainekad õpetajad, kuid nad on kas puhtalt teoreetikud, kel puudub tänapäeva koolireaalsusega vähimgi side või siis üksikud tuntud metoodikud, kes on ainult enda metoodika pealesurumises kinni. Ometigi on metoodilisi võtteid väga palju ning erinevate õpilaste puhul ei pruugi üks ja see sama võte toimida, olgugi et see võte on viimseni lihvitud. Keegi vanem kolleeg mainis ükskord, et õpetamine ja metoodika on nagu elav organism, nagu keel ise, mis täieneb, areneb ja muutub, kui seda pidevalt kasutatakse. Mul on tore meel tõdeda, et minu jaoks EKTKÕL oli ja on eesti keele kui võõrkeele õpetamise metoodika elujõud, tänu vanemate ja nooremate kolleegide panusele selle igapäeva töösse.
Alustasin oma tööd ühes Kohtla-Järve koolis Ida-Virumaal ning esimesest aastast alates mind üllatas koostöö, mida tegid siin omavahel EKTKÕL’i osakond ja kohalik eesti keele kui võõrkeele linna ainesektsioon. Aastas toimus meil neli-viis üritust, kus meil avanes võimalus tutvuda õpikute autoritega ja õpetajatega, kel oli omapärane metoodiline leid, mida neil oli soovi ja ka julgust jagada. Tänapäevani tunnen suurt tänu ja austust nende õpetajate vastu.
Minu arvates üks parimaid EKTKÕL’i leide oli suve-, sügis-, talve- ja kevadkoolide korraldamine noortele õpetajatele. Miks, küsite teie - kasvõi sellepärast, et see andis meile, noortele õpetajatele võimaluse kohtuda oma kolleegidega üle Eesti maalilistes paikades, vahetada oma kogemusi, jagada oma mõtteid, õppida vanematelt kolleegidelt, oma teadmisi kinnistada ja värskendada ning lihtsalt tunda, et sinu töökäigu ja selle pärast, et sa oleksid oma töös edukas, muretsetakse, sind toetatakse hoolitsevate vanemate poolt nagu last, kes õpib kõndima. Võin auga tunnistada, et metoodilises mõttes pean EKTKÕL’i oma vanemateks ning südamest loodan, et samad mõtted valdavad ka paljude noorte õpetajate südameid.
Need koolitused olid ja on alati väga hästi korraldatud ja läbimõeldud. Ausalt öeldes noore õpetajana ei osanud ma alati õigesti hinnata seda, mida üks või teine loeng meile tähendas. Kohati nii mõnigi loeng tundus mulle siis igava ja mõttetuna, kuid nüüd oma koolituse kaustu sirvides ja koolituste materjale lugedes saan ma aru, kui rumal ma olin. Elus ongi nii, et mõnede asjade tähtsust sa mõistad alles aja möödudes. Olen nüüd ise pea 10 aastat koolis eesti keelt võõrkeelena õpetanud, kuid mõned loengud meenuvad mulle väga tihti, nt “Eesti keele õpetamisest muinasjuttude ja mängude kaudu”, seda loengut pidas meile omal ajal Isabella Riitsaar, või Inguna Joandi loengut “Šoti meetodi kasutamisest eesti keele õpetamises”, need on ainult kaks, mida ma siin mainin, kuid ei tasu arvata, et see on kõik, neid loenguid ja muljeid on ääretu varamu.
Olen veendunud selles, et nende 5 aasta jooksul on EKTKÕL’i metoodiline varamu suurim Eestis olemasolevatest eesti keele kui võõrkeele õpetamise metoodika varamutest. Oma sujuvalt korraldatud võrgustiku töö kaudu suutis EKTKÕL oma töösse hõivata õpetajaid peaaegu igast koolist, 63-st muukeelsest gümnaasiumist üle Eesti ning ligi kümnest põhikoolist. See on kindlasti üks aspekte, mis teeb EKTKÕL’i töö nii mahukaks, edukaks ja tähtsaks. Kindlasti on võrgustikul olnud oma mõõnu ja tõuse, kuid sellegi poolest on EKTKÕL suutnud toetada noori õpetajaid ehk siis EKTKÕL’i enda järelkasvu.
Minul on üks unistus EKTKÕL’i tulevikust kui Eesti Keel Võõrkeelena metoodilise keskusena। Kui vaadata naaberriikide ning mõne Euroopa riigi kogemust, siis seal me näeme tendentsi, kus aineliitudest on välja arenenud metoodilised õppeasutused, kelle igapäevatöö seisneb nii uuemate metoodiliste võtete uurimises, tutvustamises, kogumises kui ka vajaliku metoodilise kirjanduse koostamises (eakamate kolleegide põlvkond kindlasti mäletab neid metoodilisi juhendeid, millega olid varustatud vanema aja õpikud). Mõned teist kindlasti ütlevad, et sellised juhendid piiravad õpetaja vabadust ja loomingulisust tundides, võibolla see ongi nii, kuid tuleks arvestada ka seda, et sellised trükised on noorematele kolleegidele väga käepärased ja õpetlikud ning mis seal ikka salata - muudavad mõnikord ka vanemate õpetajate tööd palju mugavamaks.
Rääkides olevikust, tunnistan, et EKTKÕL’ il on mitmeid väga armsaid traditsioone, mida tuleks hoida ning et EKTKÕL on kujunenud ainealaseks jõuks, millega meie riik võiks arvestada ainekava koostamisel ja elluviimisel, sest kes muu kui mitte meie, eesti keele õpetajad, teame, mida, kuidas ja mis mahus tuleks meie õpilastele õpetada.
