Noored – ühiskonna südametunnistus ja säästva arengu alus

Statistika andmetel moodustavad noored vanuses 17 kuni 29 eluaastat peaaegu 18% maailma teovõimelisest elanikkonnast.
Noored on need, kel tuleb elada homme maailmas, mida teie, vanemad kolleegid ja sõbrad, kujundate täna. Kui räägitakse, et lapse suust kuuleb tõtt ning tuleb austada vanaduspõlve tarkust, siis võib öelda ka seda, et noored inimesed on ühiskonna südametunnistus. Noored seisavad kõikide ühiskonnas toimuvate protsesside lävel, saavad vanematelt kogemusi juurde. Noortel on juba piisavalt teadmisi ja kogemusi analüüsimaks ja kritiseerimaks ühiskonnas toimuvaid sündmusi, ning just noortele peaksid meie tänapдeva poliitikud aru andma, andes oma volitusi kasvavale pülvkonnale üle. Sest just noortel tuleb elada homses maailmas ning kujundada seda, toetudes oma kogemustele. Tihtipeale noored pole eriti rahul sellega, mis ja kuidas toimib poliitika- majanduse- ning sotsiaaltöövallas.
Noored on juba piisavalt valmis osalemaks ühiskonna üldist arengut puudutavate otsuste langetamisel. Sellised protsessid kulgevad paljudes Aafrika, Ameerika, Aasia ja Euroopa riikides. Just sellepärast sai ÜRO ja UNESCO prioriteediks noorsootöö vallas nn 3P programm (Partnership, Presence, Policy)

Programmi 3P toetavad paljud riigid, sest seal noori arvatakse olevat säästva arengu aluseks ja mootoriks või tõukejõuks.
Säästva arengu põhiülesandeks on anda lastele ja noortele selline haridus, mis võimaldaks muuta nende “tarbija”suhtumist ning kujundada selle asemel loodussõbralik ja ratsionaalne suhtumine.
Sellise uutmoodi suhtumisega on võimalik taaselustada ka mõned kaotsi läinud inimühiskonna kõlbelised normid ja väärtused. Kui praegu inimtsvilisatsioon tihtipeale dikteerib loodusele ja ümbritsevale keskkonnale nende säilitamise ja edasise arengu tingimusi, siis tulevikus oleks võimalik leida selline tasakaal, mille puhul nii loodus, kui ka tsvilisatsioon saaksid käsikäes eksisteerida.
Sellise tasakaalu aluseks saavad tänapдeva noored, kes siis on juba õpinud säästvalt kasutama pakutud võimalusi ja edastama omandatud teadmisi, kogemusi ja suhtumist järgmisele põlvkonnale.
Üheks programmi 3P ja säästva arengu rakendamise meetmeks on noorsoomandaat. See annab noortele võimaluse saada kogemust, töötades siseriiklikes ja rahvusvahelistes poliitilistes struktuurides. Taani ja Hollandi noorsoomandaadi kogemus hõlmab mitu aastat. Nende riikide poolt oli välja töötatud noorte inimeste ettevalmistus osalemaks noorsoomandaadi programmis. See ettevalmistus koosneb riigi poliitiliste prioriteetide omandamisest, oskusest langetada vajalikke otsuseid kõrgel tasemel, rahvusvaheliste poliitiliste struktuuride toimumisprotsesside tundmisest, osalemisest sellistel rahvusvahelistel üritustel nagu seda on ÜRO Peaassamblee ja UNESCO Peakonverents, eesmärgiga esindada oma riigi noorte huve.
On vaja märkida, et noorsoomandaadi saadik valitakse üheks aastaks, mille jooksul ta õpib, töötab, saab palka Riigikogu (parlamendi)saadiku tasemel ning aasta lõpus annab volitusi üle järgmisele delegaadile.
Kuid rääkides tulevikust, me peame siiski mõtlema ka olevikule.
Eesti EL liikmena peaks omaks võtma EL prioriteete, mis on paljuski sarnased ÜRO ja UNESCO prioriteetidega. Meil praegu on palju perspektiivseid noori (nt üks eesti neiu on UNESCO peasekretäri isiklik konsultant EL küsimustes).
Tehkem koostööd oma südametunnistusega nii Eesti kui ka maailma säästva arengu huvides!

PÄRIMUSKULTUUR – KAS OLLA VÕI MITTE OLLA?

1 kuni 4 juulini 2005 Riias toimus rahvusvaheline foorum “Pärimuskultuuri edasi andmine: noored, haridus ja areng”. Foorumil osalesid 25 riigi esindajad ning eestlasi oli sellel foorumil üle 10 inimese. Foorumil arutleti Pärimuskultuuri hoidmise konventsiooni ja selle ratifitseerimist UNESCO liikmesriikides. See foorum leidis aset Lätis samal ajal toimuva 9. Laste Tantsu- ja Laulupeoga. Tuleb tunnistada, et nii foorum ise kui ka foorumi raamistik olid hiilgavad. Foorumi ettekanded äratasid mul suurt ja siirast huvi pärimuskultuuri vastu, tekkitasid palju küsimusi. Foorumi vältel oli meil võimalus nautida Laste Tantsupidu Riias, Skonto staadionil, lauljate ja orkestrite rongkäiku mööda Riia tänavaid ning järgmisel õhtul Laste Laulupeo Gala kontserdit Mezha pargis. Need üritused puudutasid midagi püha mu südames ja hinges.
Kirjutades seda artiklit, mõtlen, kes saaks anda vastuse väga lihtsatele küsimustele: mis on eestluse elujõud? milles ta seisneb?
Keeleõpetajana, arvan ma et mistahes rahva elujõud seisneb selle rahva keeles, kultuuris ja ajaloos. Rahvaliit on teinud vägilastegusid nii keele, kui ka ajaloo vallas jüttes kõrvale kultuuri. Samas meie, eestlaste kultuuri aluseks on alati olnud meie hingeelu, mis väljendus rahva loomingus: lauludes, muinasjuttudes, tantsudes, kõnekäändudes ja vanasõnades. Kõik see ning paljugi enemat moodustab meie rahva vaimset pärandit, ehk siis pärimuskultuuri. Need asjaolud, tahaks uskuda, on igaühele meist lapsepõlvest tuntud tõde, samuti kui ka see, et meie rahval on vapustavad rahavaluule kogud ja arhiivid.
Kuid vaadakem oma südamesse, tunnistagem, kui paljudel meist on meie pärimuskultuuri elus hoidmine ja selle säilitamine olnud hingeasjaks? Meil Eestis on küll inimesi, kelle kogu elu on nende eesmärkide saavutamisele pühendatud. Nende inimeste tööd me austame ja väärtustame igal Laulu- ja Tantsupeol, kud kas sellest piisab?
Usun, et selleks et meie vaimne pärand hoida elumahlasid täis, me peame oma prioriteete tõsiselt ümber vaatama. Alustada või ju lihtsast sammust, pühendada meie pärimuskultuurile kas või minut iga päev. Lõpude lõpuks on ju meie hingeelu, meie rahva vaimne kultuuripärand, see mis teeb meist eestlasi, meie kõlave keele ja rikka ajaloo abil.
Lõpuks head ühiskonnakaaslased tahaks teid üles kutsuda:
Määrakem vaimse kultuuripärandi kaitsmise, elushoidmise ja edasiandmise üheks meie ühiskonna prioriteediks. Sest kui mitt ühiskond on Eestis selleks kõige sobivam, kes siis veel?”

Haridusest

Valimiste eel räägivad rahvaesindajaks pürgijad paljudest eri teemadest kõikvхimalike ja võimatute nurkade alt. Mind huvitab kõige rohkem just hariduse valdkond, kuna see on iga jätkusuutliku ühiskonna aluseks. Kui me vaatame Eestis hariduse hetkeolukorda, siis on selge, et paraku saame jätkusuutlikust ühiskonnast vaid unistada. Miks see aga nii on? Võtmevaldkondi on kolm: õpetamisvõimalused, õppimisvõimalused ja rahastamine, keskendume korraks ja analüüsime neid kõiki.
Esiteks - õpetamisvõimalused. Meie koolides on vähe õpetajaid ning noored õpetajad, kes just on oma elukutse omandanud, ei trügi kooli. Miks? Põhjuseid on palju, kuid palk nendest üks olulisemaid. Lugejad võivad nüüd imestada, sest õpetajate palk tõuseb igal aastal 18%, kuid tegelikult tähendab see 1000 kroonist palgatõusu. Paljudel inimestel on see 1000 krooni nädalakulu poes. Teiseks, ametiülesannete paljusus – igal õpetajal oleks nagu seitse ametit:1) õpetaja - õpetab oma ainet koolis lastele;2) kasvataja - kasvatab lapsi koolis, kuna lastevanematel pole tihtipeale aega oma laste kasvatamisega tegelda, samas õpetajate lihased lapsed kannatavad kõige rohkem, kuna vaesekesi lihtsalt ei jätku ka oma lastele;3) sotsiaaltöötaja - tegeleb tõsiste probleemide (uimastite tarbimine, alkoholism, suitsetamine jne) ennetamise ja väljajuurimisega; üritab iga hinna eest hoida lapsi tänavatelt eemal ja kui vaja, siis käib lapsega isegi kohtusaalis;4) psühholoog - peab looma ja tagama õpilasele teadmiste omandamiseks turvalise ja mugava õpikeskkonna tunnis ning hoolitsema õpilase vaimse tervise eest;5) huvijuht - peab oskama korraldada õpilaste jaoks huvitavaid ja meeldejäävaid üritusi omandatud teadmiste kinnistamiseks;
6)sekretär - kui te vaid teaksite millise paberimajandusega peab õpetaja isegi ühe tavalise töönädala jooksul hakkama saama;7) metoodik - koostab lisaülesandeid, mis vastavad õpilaste teadmiste tasemele, koostab tunnikonspekte igaks tunniks, kalenderplaane, näitmaterjale, skeeme ja tabeleid materjali paremaks omandamiseks.
Paar ametit tuleb puudu, muidu kehtiks väga täpselt vanarahva ütlemine üheksa ametit, kümnes nälg. Õpetaja palk sõltub ju koormuses, koormus aga on naljakas asi, mis omakorda sõltub tööandja tahtest, õpetaja kvalifikatsioonist, õpetatavast ainest, laste arvust koolis jne.Õpetajad, keda kunagi on nimetatud maa soolaks ja peetud haritlaskonna selgrooks, on sunnitud elama nagu tudengid. Õpetaja ei suuda endale lubada teatri, muuseumi ega näituse külastamist, ometigi peab ta olema ühiskonnaelu peegelpilt ja ühiskonna väärtuste edasikandja. Nii ongi koolidesse jäänud ainult kibestunud romantikud ja missioonitundega vabatahtlikud, kes teevad seda tööd ainult sellepärast, et see vajab tegemist.
Teiseks teguriks olid õppimisvхimalused. Kuidas nii, küsib nüüd lugeja. Meie ühiskond ju areneb ja ikka kiidetakse, kuidas asjad on üha uuemad, moodsamad paremad. See on fassaad, vaadakem, mis tingimustes lapsed meil õpivad, kui mitu kooli meil linnas, vallas, maakonnas või riigis vastavad tänapäevastele õppimisnõuetele: valgus, turvalisus, tervislikkus jne. Õpikud ja õppekavad on üldse imelik asi - nad kohe kuidagi ei taha olla kooskõlas nii üksteise kui tänapäeval koolide poolt pakutavate eelarveliste võimalustega. Paljudel õpetajatel on pealtnäha lihtne kuid olemuslikult väga sügav küsimus: kas õpikuid ja õppekavasid koostavad inimesed on ise ka kunagi tavalises koolis õpetanud?
Kolmas tegur, rahastamine, on iga koolijuhi ja omavalitsuse haridusspetsialisti peavalu. Kuidas saada nii palju raha, et võimaldada lastele hea ja kvaliteetne haridus moodsates koolides? Mis peab kannatama: kas kooliremondi, õpilaste ürituste või raamatukogu eelarve? Mitmed erakonnad kõnelevad sellest, et tuleks alandada tulumaksu, kuid mille arvelt tulevad siis rahaeraldised koolidele? Kui alandatakse tulumaksu, siis mul tekib lihtne küsimus: kust tuleb raha hariduse, päästeteenistuse ja tervisehoiu valdkonda?
Minu arvates selleks, et võimaldada eelnimetatud valdkondade esindajaile inimväärset ja teenetele vastavat palka ning noorte spetsialistide tulekut, tuleks väärtustada ühiskonna jaoks nende valdkondade tähtsus ümber.